Kuidas kõik algas...

Algas kõik 2009. a kevadel.

Hakkasime emaga aprillikuus heina riisuma. Ega siis heina ainult suvel tehta, võib ka nii nagu meie :-)

Selleks, et hakata tegema esimesi peenraid, tuli ära koristada eelmise aasta kuivanud rohi.  Labidas lihtsalt ei lähe maasse läbi nii paksu kihi.

Esimene asi, mis me emaga tegime, oli väike kasvuhoone tomatite jaoks. Kujutage ette: tühi põld ja keset põldu sinine kasvuhoone. Kui ma naabritega läksin tuttavaks saama, siis nad olid juba teadlikud ja ütlesid:

„Aaaa, see sinine kasvuhoone?“ Nii tore, mind keegi ei tea, aga kasvuhoonet teavad kõik :-)

Ma olen palju aastaid elanud Tallinnas, kõikide mugavustega, ja olin kindel, et mina küll mingeid peenraid tegema ei hakkaks oma maja juures. Sama rääkisin ka loomadest. Aga kõike, mida ma nii rangelt eitasin, nüüd see just meeldibki.

Teate, selle söötis maa kaevamine on väga raske ja tahaks vahest ka puhata. Meil oli esialgu ainult auto, kus me istusime, kui vihma sadas. Aga kui paistis päike, siis võis ka õues olla, kuid istumiseks polnud ju midagi. Tegin ka esimese pingi.

Tegime ka mõned maasikapeenrad, kuid maasikataimi jäi üle ja otsustasime lastega teha sellise ümmarguse peenra: ilu ja kasulik.

No silmarõõmu on ju ka vaja: tegime esimese kiviktaimla. Ega see suurt midagi ilusat välja ei tulnud. Hiljem ostsin teisi taimi ja polnudki viga.

Rentisime ehitussoojaku ja sügiseni elasime lastega seal. Meile väga meeldis, oli hubane ja armas väike kodu.

Elektrit ei olnud suve keskpaigani, aga süüa nagu tahaks küll. Panin lihtsalt telliskividest pliidi kokku. Segu ma ei kasutanud, sest see pliit oli ju ajutine.

Väikse korstna peal sai grilli teha. Õhtul keetsin vett ja valasin termosesse, sest hommikul oli siis hea teed juua ja võileibu süüa :-)

Veel kaevasin sellise vanni. Oli ju vaja peenraid kasta. Lootsin, et kevadel vast ikka on 1m sügaval vesi, aga ei olnud. Vett tõin esialgu kaugemalt kraavist ja hiljem 2 km kauguselt jõest.                           .